Lõuna-Korea on ligi viiekümne ühe miljoni elanikuga kõrgtehnoloogiline ühiskond. Nende linnastumine on massiivne – lausa neli viiendikku rahvast elab linnades, kusjuures ainuüksi pealinna Souli ümbrus on koduks poolele riigile. Majanduslikult oleme aga vägagi sarnased: Lõuna-Korea sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on veidi üle kolmekümne kolme tuhande euro, Eestil aga ligikaudu kakskümmend kaheksa tuhat eurot. See teeb neist meile majanduslikus mõttes suurepärase võrdlusmomendi. 

Nende haridusmasinavärk tugineb kuus-kolm-kolm mudelile: kuus aastat algkooli, kolm aastat põhikooli ja kolm gümnaasiumi. See on äärmiselt konkurentsitihe ja tsentraliseeritud süsteem, kus õpetajaamet on tohutult au sees ning uuendused rakenduvad riiklikul tasemel välkkiirelt. 

Kuidas seal siis noori informaatikageeniusteks voolitakse? Süsteemne vundament laotakse riiklikult juba viiendas ja kuuendas klassis. Uue, kahe tuhande kahekümne viiendast aastast täielikult rakenduva haridusreformiga astuti aga tohutu samm edasi: kohustuslikku tunnimahtu suisa kahekordistati. Algkoolis on miinimumiks kolmkümmend neli tundi ja põhikoolis juba kuuskümmend kaheksa tundi. Nii on tagatud, et mitte ükski laps ei libise süsteemist läbi tugevate baasoskusteta. Gümnaasiumis muutub see valikuliseks, pakkudes hüppelauda tulevastele inseneridele ja teadlastele.

Nende suurim trumbiks on aga meisterlik lõiming. Algkoolis pole informaatika lihtsalt igav koodirea tippimine kuskil klassinurgas, vaid see on osa "Praktilistest kunstidest". Tehnoloogia seotakse otse eluliste probleemide ja meeskonnatööga – näiteks elavlabori ehk Living Lab mudeli kaudu, mis õpetab päriselu muresid tehnoloogia abil lahendama. 

Eestis teeme me ProgeTiigri toel tihti algust juba lasteaias, ent meie põhikooli informaatikaõpe meenutab paljuski lapitekki – sageli on see vaid vabatahtlik ringitund või suvaline valikaine. Koreas on latt aga kõigile võrdselt kõrgel.

Mida Korea tunniplaanis täpselt tehakse? Algkoolis külvatakse algoritmilise mõtlemise seemneid ja õpitakse infoeetikat. Põhikoolis sukeldutakse sügavale andmetöötlusse ja süsteemidisaini, gümnaasiumis ootab juba ees tõsine andmeteadus ja riistvara integreerimine. 

Programmeerimine areneb sujuvalt: algastme lihtsast plokkprogrammerimisest – nagu Scratch ja nende oma Entry keskkond – minnakse põhikoolis üle tõelise koodi kirjutamisele, kasutades Pythonit ja tsee-keelt. 

Tõeline revolutsioon on aga tehisaru toomine massidesse. Lõuna-Korea tegi tehisarust üldhariduse ametliku tuumikosa, tuues sisse uued ained nagu "tehisaru alused" ja "tehisaru eetika". Veel enam – peagi on õpilaste laudadel tehisarul põhinevad digiallikad, mis analüüsivad lapse arengut reaalajas ja kohandavad materjali raskusastet just temale sobivaks. Meil on siit palju õppida. 

Mida võiks Eesti sellest õppida? Esiteks, vajame põhikooli teise ja kolmandasse astmesse kindlat, riiklikku informaatika baastunnimahtu. Tulevase inseneri oskused ei tohi sõltuda sellest, kas koolil on palgaraha spetsialisti palkamiseks.

Teiseks, tsentraliseeritud tehisaru baasõpe. Tehisaru on uue ajastu "virtuaalne elekter" – me peame õpetama selle nutikat ja vastutustundlikku kasutamist juba varakult, mitte alles gümnaasiumi valikainena.

Kui me need sammud ette võtame, on sellel hindamatu mõju. Kujundades oma noortest informaatikateadlikud Tööstus neli punkt null eksperdid, loome vundamendi produktiivsele ja automatiseeritud majandusele. 

Teadmistepõhine informaatikakompetents võimaldab meil tööstust skaleerida tasemele, kus masinad teevad rutiini ja inimesed loovad innovatsiooni. See on kõige otsesem viis kasvatada efektiivsust, tõsta hüppeliselt Eesti sisemajanduse kogutoodangut ja luua majandus, mis toetub ajudele, mitte higile. 

Kuid igal säraval edulool on oma valupunktid. Lõuna-Korea kõige karmimaks komistuskiviks uute tehisaru õppekavade elluviimisel sai õpetajate puudus ja ebaühtlane ettevalmistus. Ambitsioonikate plaanide ees seisid klassiruumis sageli õpetajad, kel endil polnud uues tehnoloogilises reaalsuses piisavat kindlustunnet. 

Seda auku peab Eesti iga hinna eest vältima. Enne lennukate uuenduste käivitamist koolides, peab riik investeerima ulatuslikult õpetajate täiendkoolitusse. Iga õpetaja peab saama professionaalse toe ja mugavad "võtmed-kätte" materjalid. Vaid enesekindel ja innustunud õpetaja suudab süüdata uue põlvkonna loojaid.